SHOTOKAN

Traditsiooniliselt on tavaks karate ajaloost rääkides alustada looga munk Bodhidharmast, zen-filosoofia rajajast, kes umbkaudu aastal 525 pKr rändas jalgsi Indiast Hiinasse ja viis sinna idee täiuslikust käsitsivőitlejast. See legend kordub peaaegu kőigis budoalade ajalugu käsitlevates raamatutes. Loo őigsust pole suudetud tőestada, aga see pole ka vajalik - legendide väärtus ei seisne nende tőelevastavuses.


Hiinasse saabudes asus Bodhidharma elama Hunani maakonda Shaolini templisse. Seal arendas ta välja liikumisharjutused, millest sai alguse hiina chuang-fa. Karate arengus on chuang-fal olnud keskne positsioon. On olemas tőendeid selle kohta, et mőningaid chuang-fa vorme harjutati Hiinas juba Han dünastia ajal (209 eKr - 24 pKr).


Pärimuse järgi oli Bodhidharma liikumatu ilmega mees,tal oli tihe habe ja läbitungiv pilk. Kord olevat ta suigatanud keset mediteerimist. Sellest vihastas ta nii, et lőikas ära oma silmalaud. Need kukkusid maha ja neist kasvasid esimesed teepőősad. Zeni mungad virgutavad tihti oma meelt mediteerimise vahepeal teetassiga. Sellepärast öeldakse zeni kohta, et tal on tee maitse.


Bodhidharma őpetas enda ümber kogutud munkadele füüsilisi harjutusi, sest nood ei suutnud oma viletsa kehalise vormi tőttu teha igapäevaseid zeniharjutusi. Ta őpetas neile harjutuste komplekti nimega "shih pa lo han sho" - "La Hani 18 kätt". Pärimuse järgi peetakse neid harjutusi hiina chuang-fa algvormiks. Seda kunsti kutsutakse tänapäeval üldistavalt kung-fuks vői wu-shuks. "Shih pa lo han sho" harjutusi kirjeldatakse hiina klassikas I-Chin-Chingis.
Shaolin chuang-fa esindab hiina vőitluskunstide "väliseid koolkondi" (wai-chia), kus pőhirőhk on lihaste jőu kasutamisel. Chuang-fa "sisemised koolkonnad" (nei-chia) taotlevad őpilase sisemise energia ehk chi valdamist. Tehnikaid ei tehta lihasjőuga, vaid lődvestunult chi abil.
Bodhidharma harjutused olid algselt mőeldud tervise ja kehalise vormi säilitamiseks. Sellegipoolest on neis selgeid vőitluskunsti tunnusmärke, nagu lööke käeservaga, jalalööke ja pühkimisi.


Chuang-fa pärimuse järgi see kunst peale Bodhidharma surma peaaegu unustati, kuni Yuan-dünastia ajal (1277-1367) tuli Ch'ueh Yan Shang-jenist Shaolini templi peapreester. Tema äratas Bodhidharma kunsti uuesti ellu ja laiendas süsteemi 72 liikumiseni. Ch'ueh Yan reisis Hiinas ringi őpetades oma uut versiooni Shaolin chuang-fast. Ta kohtas meister Li Ch'engi, kes esitles teda kuulsale Pai Yul-fengile. Koos arendasid need kolm meest Shaolin chuang-fa 170 erineva liikumiseni, mis jagati viide stiili: draakon, tiiger, leopard, madu ja kurg. Need stiilid on veel praegugi kung-fus kasutusel.


Rändavate munkade elu sőltus vőitluskunstide oskamisest, sest tihti tuli neil ainult rännukeppide ja paljaste kätega end kaitsta metsloomade ning vaenulike inimesete eest. Selliste oskuste tőttu vőtsid rändkaupmehed sageli oma reisidele ihukaitsjateks kaasa buda munkasid.

Gichin Funakoshi on vanadest meistritest tuntuim. Ta sündis aastal 1868 Shuris. Poiss oli noorena tihti haige ja vanemad viisid ta kuulsa karatemeistri Anto Azato (1827-1906) juurde őppima. Funakoshi harjutas okinawa-ted ka Itosu Yasutsune, Matsumura, Arakaki ja Hosu juures.
Aastal 1912 saabus Chujosse, Okinawale Jaapani admiral Dewa. Tema auks korraldati suured pidustused ning üks esinejatest oli Gichin Funakoshi. See oli esimene jaapanlastele korraldatud okinawa vőitluskunstide demonstratsioon. Admiral rääkis nähtust edasi Jaapani keisrile ja Funakoshi kutsuti 1917. aastal Jaapanisse, Kiotos asuvasse budoalade peamajja karated esitlema. Siis oli ala nimi Ryukyu Todejutsu.

1921. aastal, kui kroonprints Hirohito külastas Shuri linna Okinawal, nägi ta Funakoshi korraldatud demonstratsiooni. Prints oli sellest niivőrd vaimustuses, et lasi oma laeva kaptenil Kannahal korraldada kokkusaamise Funakoshiga. Hiljem soovitas Kannaha Funakoshile korraldada demonstratsioon Jaapanis. Enne oma jaapaniskäiku oli Funakoshi valitud Okinawa Vőitluskunstide Liidu juhiks. Et uuelt alalt eeldati vööastmeid, anti Funakoshile viienda astme must vöö. 5. dan oli tal elu lőpuni. Muid vööastmeid hakati andma alates 1924. aastast.
Kui Funakoshi 1922. aastal esitles karated Jaapani publikule, suhtusid jaapanlased uuesse alasse algul ettevaatlikult - nad pidasid rohkem lugu oma traditsioonilistest budoaladest: judost ja kendost. Ka Jaapani budoliit Butokuden ei näidanud uuele alale kohe rohelist tuld. Judo looja Jigoro Kano aitas Funakoshit kui too sattus väljastpoolt tulijana probleemidesse.
Karated (jaapanikeelne vorm sőnale «tode») őpiti tőusva päikese maal tundma kui ala, millega on vőimalik vastane ühe hoobiga tappa. Funakoshi oli hämmeldunud. Tema jaoks oli karate alati tähendanud eluviisi ja enesekaitset. Seepärast vőttiski meister karate filosoofia kokku lausega karate no sente nashi (karates ei ole esimesena ründamist).
Lőpuks sai karate Jaapanis ametliku tunnustuse ning uus ala levis kiiresti. 1910ndate aastate lőpul tulid paljud Okinawa meistrid Jaapanisse. Uechi-ryu Kanbun Uechi saabus Jaapanisse aastal 1924. Neli aastat hiljem tuli goju-koolkonna Chojun Miyagi, kelle järel veel aastal 1934 Kenwa Mabuni shito-ryuga. Sellel ajal eraldus Funakoshist ka Hironori Ohtsuka, ja lői oma stiili wado-ryu - «rahu tee» koolkonna.
Jaapani valitsus rajas Dai Nippon Butokukai aastal 1895 – selleks et säilitada kontroll budoalade üle. Et ühinguga liituda, pidi karate täitma neli tingimust: karated tuli hääldada jaapanipäraselt, karaterühmad pidid kasutusele vőtma ühesuguse riietuse, pidi korraldatama vőistlusi, pidi loodama vööjärjestus ja -programm.
Karate tähendas algselt «hiina kätt». Funakoshi aga muutis nime aastal 1933 «tühjaks käeks». Vanad meistrid Okinawal olid kővasti nimemuutuse vastu, sest karate oli Hiinale palju vőlgu.
Aastal 1936 rajas Funakoshi Jaapani esimese karate-dojo, millele anti nimeks shotokan. See sai ka Funakoshi stiili nimeks. Shoto oli meistri hüüdnimi, mis tähendas nőtkeid mände, kan tähendas maja. Selleks ajaks oli Funakoshi 68-aastane. Ta koostas vööprogrammid kyu ja dan vööastmetele.
Funakoshi oli vabavőitluse korraldamise vastu. Tema meelest oli kata tähtsaim harjutusviis. Katadesse kodeeriti lugematuid karatetehnikaid: lukke, heiteid ja lööke keha tundlikesse punktidesse. Suuremal osal karatestiilidest on 15-20 katat, mőnedel aga isegi 50.
Vőistlused erinevate stiilide vahel siiski toimusid. Teiste seas käis ka meistri poeg Yoshitaka Funakoshi Osakas vőistlemas goju-ryu karatekoolkonna vastu. Tulemuseks oli valus kaotus ja muudatused shotokani őpetusprogrammis. Yoshitaka lisas karateőpetusele vabavőitluse, nii ühe, kui ka kolme sammu tehnikaseeriad, madalamad asendid ja kőrgemad jalalöögid (traditsioonilises okinawa karates suunati jalalöögid tavaliselt pőlve vői kőhu kőrgusele).
Ka Hironori Ohtsuka arendas jiju kumitesse sobivaid tehnikaid, toetudes nii ju-jitsust kui ka karatest saadud kogemustele.
40-50ndatel aastatel hakkas Jaapani karate eralduma Okinawa omast. Sellel oli peagi rohkem harrastajaid Jaapanis kui emamaal Okinawal. Teise maailmasőja algul kuulus kolmandik Jaapani ülikoolide karateklubidest nelja suuremasse stiili. Jaapani budoalade pea-maja eeldas koolkondadelt nimesid ja iseloomulikke jooni. Sündis lugematu hulk karatestiile. Teise Maailmasőja algul hakati karated őpetama ka Jaapani sőduritele. Suurem osa Shotokan-kooli őpilastest kutsuti teenima. Funakoshi harjutussaal pommitati puruks ja tänapäeva karate tehnilist külge tugevalt mőjutanud Yoshitaka Funakoshi suri tuberkuloosi.